|
 | Tere/Hello | Oct 26, 2006 |
Siin on pildid ja kokkuvõtted sündmustest, kus olen käinud ja mida tahan jagada nendega, kes nendel koos minuga pole olnud. Sekka ka muud pahna :P NB! Minu maailm pole väike, vaid suur, ilus ja ümmargune :) Kuna mul ka mitte eesti keelt rääkivaid sõpru, kes siin vahel käivad, siis kirjutan siia nii EESTI kui INGLISE keeles. ************** To my non-Estonian friends: So, here you can find pictures and stories about things I do, and places I go, and some other stuff too :P I'm writing here sometimes in ESTONIAN and sometimes in ENGLISH. And just a note: my world is not small, but big, beautiful and round. |  | Aastavahetus 2011-2012.
Teada saime seda, et Londoni ööelu lõpeb 2 ajal öösel ning et kohalikel on vastumeelsus sokkide ja saabaste vastu. |
 | 2011 | Dec 29, '11 2:44 AM
for everyone |
Taaskord sõidan aasta lõpus bussiga lennujaama poole, et siis aastavahetus kuskil mujal vastu võtta. Meelde tulevad kõik need AEGEE aastavahetused, mida tegelikult välismaal on olnud vaid kaks. Ja nii ma siin mõtlesin ajaviiteks taas kirja panna oma selle aasta märksõnad.
Muusika See aasta on olnud aktiivne laulmise aasta. Lisaks noorte laulupeol osalemisele sai käidud ka punklaulupeol ning osaletud oma koori dirigendi eksamil Muusikaakadeemias. See on pannud mind laulmist, muusikat ning muusikaga tegelevaid inimesi uue nurga alt vaatama. Ning naljakalt on muusika tegemine on minu jaoks muutunud palju rohkem müsteeriumiks, samas saan aina enam aru, kuivõrd mulle endalegi meeldib muusikat teha (mis minu puhul piirdub muidugi vaid kooris laulmise või suvalise trummitagumisega :P). Lisaks sellele on sel aastal kuidagi rohkem olnud huvitavaid muusikalisi leide youtube'st (mida inimesed enne seda küll tegid....).
Toit Sellest teemast ei saa üle ega ümber. Suureks vaimustuseks on olnud Tartu toidukogukond, kust saadud minu jaoks vähem-konventsionaalsete toiduainetega olen eksperimenteerinud. Kukepoiste lahkamine on olnud huvitav kogemus. Suvel suutsin esimest korda ise natuke toidukraami talveks sügavkülma tallele panna. Itaalia-reisi kogemused ja mälestused on ka loomulikult suuresti toiduga seotud, pizza ja gelato ning turulõunad andsid tunde, et toit päriselt võib anda palju rohkem kui lihtsalt täis kõhu.
Uued tutvused Olen sel aastal kokku juhtunud mitme uue inimesega. Tegelikult olen ju mitmel viimasel aastal paljude uute inimestega kohtunud, kuid sel aastal on nad kuidagi minusse rohkem jälje jätnud. Võibolla lihtsalt märkan neid tutvusi rohkem. Ning suures osas on need tutvused olnud rändavate inimestega. Nii couchsurfarid kui wwoofijad, inimesed, kes võtavad kätte ja rändavad kaugetesse kohtadesse. Mõnega neist on vestlused olnud väga põgusad, kuid ometi olen sealt saanud palju mõtlemisainet. Ning aina kasvavat isu rohkem rännata (just rännata, sest reisimisel ja rändamisel on vahe). Või siis näiteks huvitavad uued ja vanad kohtumised TEDx konverentsidelt.
Olemine Aeglase elu ja olemisega tegelemine on sel aastal ka aina rohkem teemaks olnud. Ning sellest sündis ka selline tore asi nagu OLE laager. Ega sellest muud polegi kirjutada, eks see selline protsessi-värk ole :P
Loovad inimesed Kuigi muusikud ja uued tutvused said juba mainitud, tahtsin veel eraldi tuua minu selle-aastast kasvavat huvi loomeinimeste ja nende tegevuse vastu. Üheks näiteks oli helikunstiga tegelev ameeriklane, kes elab Tartus (siinkohal eristame helikunsti ja muusikat). Või siis muinasjuttude vestmisega tegelev Piret. Või stencil graffiti või fotode ilmutamine. Või ballett või kino. Või üldse see kuidas looming tekib ja on, olgu see siis mis vormis. Sel aastal mõtlesin esimest korda päriselt, et huvitav mis minust oleks saanud, kui oleksin keskkonnakaitse asemel fotograafiat õppima läinud.
Budismiõhtud Loomingus Olen ilmselgelt väga kaugel päriselt mediteerimisest, kuid hostel Looming ning sealsed meditatsiooni budismiõhtud olid mingil hetkel sel aastal minu jaoks väga olulised. See koht, need lühiloengud ja teistmoodi endaga olemine olid kuidagi õiged asjad õiges kohas.
Kõige paremini võtab minu selle aasta kokku võibolla üks suveõhtu, kui sattusin selle sama helikunsti-ameeriklasega linna peal kokku ning lõpetasin õhtu tema stuudios, kus meile kokkas üks ayurveda'ga tegelev hindu. Olin oma kodulinnas koos minu jaoks suht võõraste inimestega (rahvast oli seal veel), täiesti müstilises kohas, sõin väga lihtsatest toorainetest tehtud täiesti fantastilist toitu ning veetsin õhtu väga mõnusas vestlusringis. Siit ka minu selle aasta tõdemus: elu ei saa alati ise korraldada, vahel tuleb lasta elul sind korraldada.  | Lisboa | Nov 17, '11 11:35 AM
for everyone |
| | The city of light, tiles and trees. November 6-11, 2011. Both digital and scanned film photos. |
| | Viimane sats Itaalia-reisi pilte |
| | 4 nädalavahetust septembris möödusid siis nii. |
| | Kuu aega on keeruline kokku võtta, aga siin siis pilte minu elust Azienda Agricultura Pandolfini juures. |
| Firenze | Oct 4, '11 4:14 PM
for everyone |
| | Kuna mul on pilte lihtsalt nii palju, otsustasin need üles panna juppide kaupa. Siin siis kõik mu pildid Firenzest, mis on lihtsalt imeliselt ilus. Vaieldamatu lemmik-linn. |
| | Starting with my trip photos. Visiting Frankfurt zoo (where most animals seemed to be having hangover) and little hike in surroundings. August 20-21. |
Nii, hakkabki siis see Itaalia-mulli-elu läbi saama. Olen jõudnud Rooma, et loota, et homme Air Baltic ikka lendab Riiga ja minu kaasa võtab Ülimalt tore on olnud kogu see aeg ning viimasesse nädalasse on mahtunud palju tegemisi ja juhtumisi :P Nägin kuidas Firenzes tuule käes suur puu auto peale kukkus, tegime Giovanniga succo di uva’t, ajasin peperoncini’sid niidi otsa, sain tunda ka külma ilma ning ühel hommikul kummikutes ja jopes põllule minna ning lõpuks avastasin, et automaatselt olen küsimustele „yes?“ asemel „si?“ hakanud vastama. Sünnipäev ja minu viimane õhtu Toskaanas möödus ka väga kenasti. Giovanni pani küpsema melanzane’d ja Bruno parimad palad (ehk lambaliha), tuttavad tõid isetehtud leiba, küpsetatud faasanit ning viigimarjakooki, mina pakkusin oma browniet. Lisaks igapäevasele punasele veinile mekkisime ka Itaalia šampust, kus päriselt oli viinamarja maitset tunda. Ilus lõpp minu la dolce vita’le siin. Nüüd aga Roomat avastama ja järgmised muljed juba otsesuhtluses J Taas aeg väikseks vahekokkuvõtteks. Tomatipäevad Seoses siis äraarvamismänguga, saime eelmine nädal 2 päeva tegeleda tomatitega. Ehk neljapäeval korjasime hommikupoolikul 500 kg tomateid, mis oli uskumatult must töö :P ja reedel läksime Giovanni sõprade Rita ja Silvio juurde, kus olid võimalused sellise koguse tomatite tomatipastaks tegemiseks. Väike laboratoorium nagu nad ise ütlevad. Esimese hooga saimegi näha, kuidas ilma päikseta suuremas koguses päiksekuivatatud tomateid tehakse. Ja siis hakkas pihta meie osa. Mina ja Elodie saime peamiselt tomateid pesta. Lõpus saime tomatipasta-kraani juurde ka natukeseks :P Siena Ühe päeva mängisime siis turiste ning käisime Sienas, mis oli väiksem kui arvasin. Väga kiidetud peaväljak Piazza ilm Campo oli küll kena, kuid kuna seda igalpool Itaalia kõige ilusamaks väljakuks nimetatakse, ootasin natuke enamat. Aga täitsa tore oli seal maas istuda ning värsket pizzalõiku süüa. Siena kohta võib öelda veel seda, et kui Firenzega tekkis mul kummaline seos Stockholmiga, siis Siena väiksed keskaegsed tänavad tuletasid jällegi Tallinna vanalinna meelde. Ikreafest See nädalavahetus oli siis kohaliku turu kord, mis mõeldud Cerbaia ja selle ümbruskonna rahvale. Oli väike ja rahulik turg, sest põhirõhk oli hoopis meelelahutusel. Näiteks saime kuulda täiesti vaimustavat kontserti jazz-laulja Titta Nesti ja ühe Iisraeli tüdruku esituses. Tüdruk mängis muuhulgas sellist huvitavat pilli nagu hung drum (eestikeelset vastet tõesti ei tea). Pärast seda tulid päris Aafrika mehed ja mängisid trummi kohe mitme mehe eest. Pühapäeval lõpetas ürituse tuleshow, kus esinejad sõna otses mõttes mängisid elusa tulega. Kogu show oli ülilahe, aga kuna tol hetkel mul fotokat läheduses pole, siis pilte sellest pole. Toskaana teed Asi, millest tegelikult juba varem tahtsin kirjutada. Nimelt on siinsed teed minu meelest täiesti võimatud ning minu autosõidu-foobia vist aina süveneb. Isegi teed, mida koos Giovanniga iga päev sõidame, on minu pilgu jaoks täiesti sõidetamatud. Et siis tee, mis põhimõtteliselt koosneb kruusapudist. Ja on tugevalt üles või alla kaldes. Ja äkilise kurviga. Ja nii põhimõtteliselt piisavalt lai vaid ühes suunas liikumiseks, aga vastutulevatest autodest tuleb ikkagi mööda saada. Vot sellised need teed siin ongi. Boboli aiad  Avastasin oma uue lemmikkoha Firenzes (eelmine lemmik oli Piazza della Signoria). Boboli aiad on lihtsalt öeldes suur park Pitti palee juures. Aga selles pargis on midagi igale maitsele: suured muruplatsid ja purskkaevud, skulptuurid, vaated Firenzele, üles- ja alla-mäge alleed, varjulised puudesalud jne. Just see natuke metsikum osa aededest meeldis mulle eriti. Tundsin taaskord, kuidas seal võiks ikka ja jälle jalutada ja kui ilus siin oleks kevadel, või sügisel, või talvel. Muideks nagu pildilt näha, tegeles juba Neptun (keda purskkaevu skulptuur kujutab) rohimisega :P Küpsetamine Ära tuleks mainida, et olen siin nii üksi kui koos Elodiega tegelenud ka küpsetamisega. Teada-tuntud šokolaadiküpsised olid hitiks Firenze turul. Ning loomulikult tuli eelmisel nädalal teha eesti kohupiimakooki, sedapuhku siis itaalia ricotta, värskete viigimarjade ja põldmarjadega :P Järgmisena tahaks proovida kaeraküpsiseid, aga pole veel ühesti poes kaerahelbeid näinud. Vot siis.
Viimase asjana tahtsin aga ära mainida, et olen tähele pannud, et Firenzes liigub palju jalgrattureid. See on ilmselt üks põhjus, miks see linn nii sõbralik mulle tundub. Nii, saate taas arvata millega me täna Elodie'ga tegelesime, et tulemuseks olid sellised käed?
Kogemusi ja uusi asju on pidevalt nii palju, et tahtsin jälle osad asjad kirja panna. Emma lahkus esmaspäeval, aga see-eest on sel nädalal Elodie siin külas ja ka wwoofimas. Aga uued asjad siis. Privaatkohtumine Taavetiga Taaskord väga tore asi on omada tutvusi Firenzes. Saime pühapäeval Michelangelo Taavetit vaatama galeriisse enne kui see päriselt avati ja tasuta. Päris tore oli seda 4 m suurust kuju ainsana ruumis vaadata. Aga hämmastavalt suur oli see Taavet küll. Kuju sama suur koopia on väljas ka Piazza Della Signorial, kus on lisaks veel hulk kujusid võlvkaarte all väljas. Kujutasin taas ette kuidas ma täiesti vabalt võiks seal päev otsa istuda ja kujusid joonistada. Firenze turg See oli nüüd midagi hoopis enamat kui eelmise pühapäeva Greve väike turg. Seekord olime Firenze Piazza Della Santissima Annunziata’le, kus oli müüjaid mingi 40 ringis. Ühine lõunasöök koos kõigi nendega oli täiesti asi iseenses, kuigi kõige õigem sõna selle jaoks oleks vist kaos :P Kõik sebisid ringi, otsisid toitu mis said, keegi jagas veini, üks tüüp räuskas koguaeg ja kolm inimest tegid seal samas tänaval pizzasid. Kui toit oli enamvähem söödud, toodi välje trumm, ning hakati laulma ja tantsima. Ikka seal samas keset platsi. Asjale tegi lõpu paduvihm, mis koos tuulega poolte lettide varikatused peaaegu pikali ajas. Pärast vihma keksisid inimesed aga paljujalu vihmalompides ja elu oli jälle ilus. Poodlemine Avastasime Emmaga, et Firenzes on muidki asju peale toidu, mille peale võiks kogu oma raha ära raisata. Üheks on kirjatarbed (peamiselt märkmikud, aga ka näiteks kogu vahapitsatite tegemiseks vajalik tavaar, ja kirjasuled). Ja teiseks on nahast kotid. Mina pole küll teab mis kallite nahakottide fänn, aga ühes poes jäin ma neid küll väga vahtima. Mõlemate asjade osas on Firenze tegelikult tuntud valmistaja. Vana kaupmeeste linnana pole see ka midagi imestatavat. Seni pole ma aga raatsinud midagi osta. Eks näis mis ma paari nädala pärast mõtlen. Pizza vs saun Käisime eile Emiloga sõpradega õhtust söömas. Olime mingis vanas majas mägede vahel orus, kus muidu korraldatakse lastelaagreid. Õhtu põhimõtteliselt koosnes sellest, et poisid kütsid pitsaahju ja tegid siis pitsasid. Just, pizzaga tegelesid ainult poisid :P Ja siis tekkisiki meil arutelu kuidas Itaalias on olegu keskmes pizza tegemine, Eesti on saun. Mõlema puhul tuleb midagi kütta ja vaadata millal see parajalt kuum on. Uued söömiskombed Kombeks on saanud, et arbuusi süüakse mullaste kätega arbuusi sisse kaevudes ja viljaliha murdes. Viigimarju sööme autoaknast välja sirutades ja mööduvatelt puudelt kaasa haarates. Eilse päeva geniaalne roog oli toore peedi õhukesed viilud oliiviõli ja soolaga. Ülihea. Aga muidu toidu osas annavad nisu- ja piimatoodete liigsest tarbimisest tekkinud lisakilod juba kergelt tunda. Mitte et see mind muidugi takistaks neid edasi tarbimast. Lõpetuseks suure ringi küsimus: kui kaua võtab 6 inimesega majapidamises aega, et ära tarbida veinipudeli jagu oliiviõli? Nii, järgmine kogus muljeid J Turupäev September on taluturgude aeg. Ehk Giovanni koos oma sõprade ja veel teiste talunike ja käsitöölistega käivad nädalavahetustel ümbruskonna linnavälljakutel oma kaupa müümas. Olen ka oma esimese turupäeva siis ära näinud, mis oli eelmisel pühapäeval Greve in Chianti väikelinnas. Suutsin isegi ise paarile itaallasele täitsa ise midagi müüa :P Ja Ducciole tegin males pähe (kuigi see oli vist pool-kogemata). Muidu oli ülimalt lahe päev. Et müüjate näol on tegemist sõpruskonnaga, istutakse koguaeg koos, mängitakse sõnamänge jne. Lõuna ajal jäeti oma letid kus seda ja teist, tõsteti kaks suurt lauda tänava äärde varju, igaüks pani midagi kodunt kaasatoodud toitu lauale ja söödi koos lõunat. Isetehtud juustud, veinid, viinamarjakook jne. Lõuna peetud, tehti kära kohalikus kohvikus, kus telliti kohvi ja siis võis lõpuks tagasi leti juurde minna.
Järgmisena on siis tulekul suur turg sel laupäeval ja pühapäeval Firenzes. Karta on, et läheb ka rahakulutamiseks. Firenze Kõige esimene omadussõna oleks mul selle linna kohta: sõbralik. Kuigi linn on umbkaudu sama suur kui Tallinn, tundub see hubasem. Midagi mulle selles linnas väga meeldib, ja see pole ainult keskkoolist alates kestnud obsessioon :P Firenze tänavad ja majad on täis mingit vana aja hõngu. Ja mingis osas meenutab see mulle natuke Stockholmi hoopis. Kuigi olen siin käinud nüüdseks vaid kahel korral, tahaks kindlasti veel vanalinna avastada. Kohtumine Botticelliga See on kindlasti sündmus, mis minu jaoks väärib äramärkimist. Ehk siis käisime Uffizi galeriis (PS. Ülimalt tore on elada majas koos turistigiidiga, kes galerii piletid muretseb, mille jaoks tavaliselt tunde järjekorras seistakse). Ja nägin seal ära oma kaks kõigi aegade lemmikmaali – Botticelli „Veenuse sünd“ ja „Primavera“. Ja ma vist oleks võinud neid maale tundideks vahtima jääda. Kus kõiki detaile näha oli. Ilus. Google Paistab, et ainuke asi, millest interneti osas kõige rohkem puudust tunnen, on google. Ehk siis võimalus alati järgi vaadata, kui midagi ei tea. Nüüd tuleb muud moodi asju välja nuputada. Või leppida teadmatusega. Mis on ka täitsa tore. Püsiväärtused Püsiväärtusteks kipuvad kujunema töö ja jäätis. Ja oliiviõli ilmselt ka. Ja sääsed. Mahepõllumajanduses ei saa üle ega ümber rohimisest. Ja seda me siin palju ka harrastama. Sellega kaasnevad tugevad jalalihased, tugev päevitus seljal ja parkunud näpud. Ning umbrohtude juurte tundmaõppimine. Aga vahel saab ka seemneid külvata, kuiva heina põllule laotada, aedvilju korjata ja muud. Muide, kas teadsite, et baklazaanidel on okkad, mis võivad vahel täitsa vastikud olla? Aga jäätis on endiselt hea. Aga maitseid on liiga palju, mis proovimist tahavad. Viigimarja, arbuusi, ricotta, ingeveri... Oliiviõlist on lihtsalt kujunenud vist kõige rohkem kasutuses olev toiduaine. Ja kui prantsuse köögi saladus olevat suures koguses võid, siis itaalia köögi alus on ilmselt oliiviõli. Aga hea ja kvaliteetne õli. Sääsed on endiselt tüütud. Pole just eriti meeldiv omada sääsehammustusi jalatalla all, või põlveõndlas. Meeletud tüübid. Ühesõnaga, elu on endiselt tore. Varsti peaks vist kätte jõudma ka aeg, kui saab viinamarju korjama hakata. Nii, esimene raport elust Toskaanas. Neile, kes teavad OLE laagrist, võib öelda, et see on nagu mu iskiklik OLE laager J Ma pole Itaalias olnud veel nädaladki ja juba oma muljeid nii palju, et ei jõua ära jagada. Püüame koondada: Minu talu ja siinsed inimesed ...on lihtsalt nii lahedad! Inglise keelt nad eriti ei harrasta, aga mind üldse kuidagi ei häiri itaalia keele keskel olla. Olen isegi mõned sõnad juba õppinud, nagu melanzane (baklazaan), domani (homme), stanco (väsinud) ja veel mõned. Et kirjeldada neid inimesi, keda siin kohanud olen, võtaks lihtsalt liiga kaua aega J Põhitegelene on loomulikult Giovanni, meie talu peremees, kes nagu korralikule itaalia mahetalunikule kohane, oskab hinnata nii loodust, tööd kui jõudeaega. Ja seda kõike nautida. Perepoeg Emilio on kõigest 21-aastane ja juba pool maailma läbi wwoofinud. Peagi suundub ta oma sõbraga tagasi Kamboožasse 6 kuuks (kust ta oli pärast 7 kuud korraks koju külla praegu tuli). Ja meie praegune kodu on veel omaette teema – lisaks sellele, et õuest võib käia viinamarju näppamas, on siin ilmselt minu ideaal-köök (mida on näha pildil). 
Töö Põllu peal töötamine on just see see väike füüsiline pingutus, mida siia tulin otsima. Teeme tööd hommikupoole, alustades 7-8 ajal. Lõunaks on ilm nii palav, et tuleb süüa ja puhata kuni õhtuni. Õhtuni teeme mõnikord ka tööd, aga mitte alati. Ma pole vist lõunauinakuid teinud sellest ajast alates kui Maritil esimest korda Hispaanias külas käisin :P Ning rohimise tagajärjel olen saanud kena päiksepõletuse oma alaseljale. Toskaana nähtamatud sääsed Juuksenõelad juuksenõelteks, aga sääsed on siin küll. Näinud olen mina vaid paari, aga millegipärast on terve keha punaseid täppe täis... Natuke tüütu. Itaalia toidumüsteerium Ehk kuidas kohalikud nii mänglevalt ja möödaminnes teevad toitu, mis ei anna vaid energiat, vaid ka emotsionaalse kogemuse. Hakkan vaikselt sellest aru saama, etkel seda veel lahti seletada ei saagi, aga lõuna- ja õhtusöögid on minu jaoks siin täiesti piisav sotsiaalprogramm. Pizza Pärast õhtut, kui käisime Giovanni sõprade juures pizzat tegemas ja söömas (tegijateks olid loomulikult siis Giovanni ja Emilio), on mul tunne, et ma pole kunagi varem päriselt pizzat söönud. Ja sain aru, et päris pizzat ilma pizza-ahju ja itaallaseta pole võimalik teha. Kõik muu on lihtsalt lahtine ahjupirukas. Jäätis Põhimõtteliselt sama lugu, mis pizzaga. Sõin eile lähima küla Cerbaia väikses kohvikus maasikajäätist ja mul on tunne, et pole varem kunagi päriselt jäätist söönud. Ja tegu polnud mingi peene jäätisekohaga, vaid suvalise väikse koha pisikese kohvikuga! Jäätis oli muideks esimene asi, mida üldse nüüd Itaaliasse saabudes sõin. Esimese 24 tunni jooksul olin söönud juba 3 jäätist. Võiksin siin läbi proovida vist kõik võimalikud jäätisesordid. Postkaardi-vaated Olen alati vaadanu neid fotosid ja postkaarte Toskaanast ja mõelnud, et kas seal päriselt on ka nii. Nüüd olen näinud, et jah on küll. Kuna enamus neid vaateid avaneb autoga ringi sõites, siis pildistada ise väga pole saanud, aga olen need nüüd oma silmaga ise ära näinud J Butcho Panen praegu kindlasti kirjapildiga mööda, aga umbes nii kõlab häälduse järgi Giovanni sõbra nimi, kes näeb välja nagu vana hindu ja kelle elamine näeb ka enamvähem samasugune välja. Eile läksime koos Giovanni ja ta sõpradega Butchole külla, et aidata tal mingeid töid teha ja seal õhtust süüa. Põhimõtteliselt elab mees mäekünkal, keset tammemetsa väiksel lagendikul, kasvatab maitsetaimi ning peab eesleid. Täiesti vaimustab tüüp ja koht taaskord. Elekter tuleb päiksepaneelidest, dush on veevoolik puu otsas, köök on pliit puude varjus ning elutuba lagendikule laotatud suur lina. Just seal eile õhtust sõimegi. Tööd eriti loomulikult ei teinud, välja arvatud natuke sinepiseemnete sorteerimist. Aga ülimõnus oli süüa õhtut küünlavalgel tähistaeva kohal – pasta isetehtud pestoga, küpsetatud paprikad, juust, sai, oliiviõli, värsked ürdid, vein... Ühesõnaga, kui ma kunagi peaksin kuhugi jälle ära kaduma, siis ilmselt võite mind tulla otsima kuskilt Toskaana küladest :P Aga tegelt on taas tekkinud ka palju mõtteid, mida Eestis teha tahaks. Kõige paremini võiks praeguse elu vist kokku võtta selle naljaga, kus erinevaid kultuure kirjeldati majandusmudeliga 2 lehmast. Itaalia kohta oli tekst vist järgmine: Teil on 2 lehma. Mõlemad on metsas kadunud. Lähete lõunale. Elu on ilus.
| Tuska | Aug 15, '11 1:02 PM
for everyone |
| | võtsin välja oma viimased kogunenud pildid ja skännisin juurde kõige esimesed. 17 aastat ja 3 kuud väärikat kassielu. |
| | Esimese OLE laagri pilte Soomaalt 30.juuli - 4.august 2011. Nii digi- kui filmikaamera fotod, sellest ka mõningased kvaliteedierinevused. Ja sekka ka mõned Kristina pildid. |
I had alre ady forgotten the feeling of hostel Soomaa. WinterAcademy, SummerAcademy, our AEGEE new years... That corridor, this kitchen, these sofas...and all those memories. And here I am again, working alone today. Enjoying the silence before our camp starts. Even though the hostel is mostly empty these days, officially out of use and I haven't been here for a long time, I do feel already like being at home again. Definitely a good place to start new things :)
| | Pidasime 23.juuli 2011 vanaisa 90a juubelit. Eesti pidu nagu ikka - laud oli lookas, vanaema muretses, et äkki ei jätku, meespere võttis kõigiga viina, mingi hetk vahetus lämbe päiksepaiste lausvihma ja äkktormiga, mis võttis maha meie vahtrapuu, mis omakorda kukkus elektriliini peale. Siis tuli Eesti Energia, koristas natuke puid eest, ilm läks kah ilusaks ja meie pidasime pidu edasi. |
| | Again on The Rock. Work meeting + very nice weekend :)
Photos scanned from a film, except the meeting ones. |
| Start: | Aug 19, '11 | | End: | Sep 24, '11 | | Location: | Toscana |
Nonii, nüüd on siis plaan paigas: veedan kuu aega augustis ja septembris Firenze lähedal mahetalus korjates puuvilju, juurvilju ja tehes muud vajalikku. Teel Toskaansse teen vahepõike ka Franktfurti. Elu on elamiseks :)
|
